Helen Kattai PhotographyHelen Kattai Photography

Blog

Mihkli talu, pere ja eluke

Olen päris palju mõelnud ja salaja soovinud, et minu juurde võiks rohkem jõuda pered, kes elavad kusagil Eesti maakodudes keset metsi ja põlde. Ja pered, kus on palju lapsi ja veelgi rohkem loomi. Just selline oli minu lapsepõlv ja tunnen end taolistel pildistamistel kuidagi nii koduselt ja hästi, et unustan sellistel puhkudel aja ja süvenen vaid nende hetkede jäädvustamisele.  Ja ma  ei teagi, kas on see koroona mõjust tingituna, aga olen sellel suvel nii palju saanud viibida armsates maakodudes ja jäädvustanud nende perede elukest ja kodukest. Jah, ka kodukest ennast, sest see on ikka kõige armsam ja südamelähedasem kohake. Olen võtnud selleks oma abikaasa appi, kes samal-ajal kui mina pereelu jäädvustamisega tegelen, lennutab drooni. Ei peagi see kodu olema viimase peal üles vuntsitud, vaid armas on ta täpselt sellisena nagu ta on. Loeb ju lõpuks see, millised mälestused ja hetked on sellega seotud 🙂  Elen-Maarja armsat pere nende Eesti maakodus oli mul suur rõõm pildistada juba teist korda. Esimene kord oli siis kui väike Elsa oli täitsa pisi-pisi beebi. Kaks aastat on möödunud ja Elsa on nii rõõmsameelne ja seltskondlik tüdrukutirts, kes ei suutnud väga palju kaamera ees olla. Tema pigem tahtis joosta minu põlvele istuma, kui ma teda pildistada proovisin. Aga nii nende 2 aastastega ongi! Ei nad istu ega astu käsu peale. Samas kas pildil just enam peabki olema viisakalt ja sirge seljaga tehis naeratus peas?! Ega me ju seda päris eluski nii väga ei kipu tegema.  Ja selline saigi seekordne Mihkli talu pere lugu pildikeeles. Aitäh Teile, selle toreda õhtupooliku eest! Loodan, et kohtame varsti jälle 🙂

Kaunis sügis on tulemas! Kirjuta mulle, kui sinu kodu ja pere eluke vajab jäädvustamist! 

♥♥♥

 


Read more …

Minu esimene buduaari pildistamine

Selle aasta algus on minu jaoks olnud teistmoodi. Mul pole ammu olnud sellist oma aega, et tegeleda just täpselt nende asjadega, mis on olnud alati mu mõtetes. Need on olnud lubadusteks, et kui millalgi aeg tekib, siis teen teoks. Kuna ma enam ei raba kahel ametil, siis mul tekkinud nüüd selleks täitsa oma aeg. Aga harjun veel kõige sellega ja olen üsna rahutu, kui seda aega on rohkem käes kui tavaliselt. Tunnen end üsna rahutuna sellistel hetkedel, sest mul on koguaeg tunne, et pean justkui koguaeg midagi tegema, et olla kasulik ja mitte tunda end luuserina. Buduaari- ja aktifotod on mind alati kõnetanud. Ja mis seal salata, ka iseendast leidub minu arvuti sügavamatest soppadest taolisi fotosid. Kes teinud, see teab 😉 Seda enam olen alati mõelnud, et tahaks ise ka buduaaripilte teha.  Aga enne kui ise päris selle teema juurde jõudsin, käisin teadmisi hankimas kogemustega buduaarifotograafi juures. Ja sain temalt vaid innustust ja motivatsiooni juurde, et kohe ise üks buduaaripildistamine läbi viia.  Viimase  tulemust soovingi just nüüd teiega jagada.  See oli väga innustav ja teistmoodi kogemus.  Kindlasti on mul veel väga palju õppida. No näiteks jooksis vahepeal mu mõte täitsa  tupikusse, et millist poosi võiks nüüd teha. Ja üldse poosid, poosid, poosid ja näha detaile- sõrmi, varbaid ja  kõiki neid kauneid kumerusi. Ja valgust…  Ja iga naine on väga eriline, teistmoodi ja loob oma eriskummalisusega oma piltidele just sellise temale omase naiselikusse joone oma pilgu, keha hoiaku ja liigutustega. Olen väga tänulik oma kaunitele modellidele, Ulrikale ja Liisbetile.  Meil klappis hästi, juttu oleks jätkunud kauemakski  seal hotellitoas 🙂

Kui soovid ka minu juurde buduaaripilte tegema tulla, siis kirjuta mulle. Mõtleme koos, kus ja kuidas me neid teeme 🙂


Read more …

Puhkus Indoneesias

Kuidas me üldse Indoneesiani lõpuks jõudsime?! No see on isegi veidi koomiline. Esialgu oli väga kindel plaan minna ikka kuskile Lõuna-Ameerikasse, Boliiviasse või Tšiilisse. Asusime otsima hea hinnaga lennupileteid. Siis vahepeal mõtlesime ka Guetemalast. Teatavasti on see maa ka kaunis vulkaaniline ja tegemist jaguks meiesugustele matkasellidele palju. Siis alati on meid köitnud ka Mehhiko, Tulum oma imekaunite randadega ja sealsed võimsad templid. Sri Lanka on ka muutunud üpris populaarseks sihtkohaks  ja pakuks seegi koht meile täpselt seda, mida reisilt soovime.  Ja siis otseloomulikult köidavad ka mind sellised külmemad maad nagu Island, Kanada.  Oma reisiideid ammutan ma väga palju erinevatelt reisiblogijatelt ja vloggeritelt. Tänapäeval on ju hästi palju selliseid väga korraliku video ja fototehnikaga rändureid, kes oskavad oma retkedelt muljetavaldavaid erinevaid põnevaid kohti tutvustavaid klippe ja fotosid teha. Ma väga naudin neid imelisi fotosid kui ka erinevaid videosid.  Indoneesiasse imekauneid kohti sattusin samuti nägema läbi youtube ja Instagrami videode. Eriti mind kõnetas  Thomas Alex Normani lood Indoneesiast. No vaadake ise: https://www.youtube.com/watch?v=rw-hcyof6ZI&t=178

Ja nii me lõpuks Indoneesiani jõudsimegi. Mitte ei olnud plaan minna Balile vaid hoopis Indoneesiasse. Indoneesiasse pääseda on ka muidugi üsna lihtne, sest Balile minekuks on võimalusi ja soodsaid lennupileteid ikka pakkuda. Oma lennupiletite pealt me suurt kokku hoidnud, kuna eelistasime lennata kiirelt ja mugavalt kohale. 


Read more …

Puhkus Filipiinidel

Minu eelmise aasta parim reisielamus on kahtlemata puhkusereis Filipiinidele. Filipiinid olid mu peas päris ammu nende tuhandete paradiisisaarte tõttu. Ja nüüd mõeldes tagasi, siis see otsus minna nüüd Filipiinidele täitis kindlasti 100% minu ootusi ja rohkmegi veel.  Loomulikult oli mul ka mu kaamera kaasas.  Seekord võtsin veidi vabamalt ja päris iga päev kaamerat kaasa ei tassinud. Oli ka päevi, kus sai lihtsalt rannas vedeletud, päevitatud ja kokteile limpsitud ja lihtsalt nauditud, mida minu reisidel on tavaliselt vähe.  Minu puhkus reisimise kujul on tavaliselt üks suur avastamine ja pildistamine. Seetõttu peale reisi olen ma veel rohkem väsinud.
Pilte tekkis nende 3 nädala jooksul sellegipoolest päris palju. Töötlemise ja tsensuuri läbis 523 fotot, neist u 200 jagan ka üldsusega. Kaasas oli minu parim tehniline kaaslane: Canon 5d mark III. Objektiividest kaasas: Canon 17-40 mm F4, Canon 40-70mm  F2,8 ja Canon 70-200mm  F2,8. Selle juurde veel kergem ja väiksem statiiv ning Lee filtrid(nendeta ma ka enam ei saa oldud:). Mõned kaadrid allolevast valikust ka Gopro 4 -ga tehtud. Tegelikult on see minu jaoks alati suurim küsimus, millesed objektiivid on mõistlik kaasa vedada. Sest rändan sellistel reisidel vaid seljakotiga ja seetõttu on oluline, et kõik mis seljakotis, oleks kindlasti ka otstarbekas. Lisaks fototehnikale mahtus kotti veel ka paar maikat, 2 paari lühikesi pükse, plätud, väike kleidike ja veel mõned väiksemaid vidinad. Täpselt paras kogus. Ei tundnud reisi ajal mitte millestki rohkemast puudust, isegi jätaks mõne asja kojugi järgmine kord. Sest kui minna reisile, kus on planeeritud palju siselende ja mis iganes muude transpordivahenditega liiklemist, siis on ikka kohutavalt ebamugav kohvriga jännata. Reisikaaslane Markko oli ka kaasas, kes vahest täitis ka modelli rolli ja klõpsutegija rolli 😉
Oma reisi alustasime laupäeval Tallinna lennujaamast, kus lendasime Helsinkisse. Helsinkist läks öine lend Singapuri. Lend kestis 11h aga see läks üsna valutult ja kiirelt.
Singapuri jõudsime täpselt õhtuks, kui hakkas pimedaks minema, umbes 6-7 paiku. Singapuris liigelda oli väga lihtne, lennujaamast otse metroosse ja poole tunniga olimegi oma hotellis kohal, mis asus üsna kesklinnas.  Kui lõpuks metroost õue saime, sest lennujaam ja metroo olid ühenduses ja vahepeal õue ei pääsenud, siis oli päris hea üllatus õhtune soe ja niiske kliima. Niii soe ja niiii mõnus. Üllatuseks olid tänavad väga puhtad, rohelised ja rahulikud, tegemist ikkagi ju idamaise suurlinnaga, et võiks ju teisi olla.  Ei saanudki täpselt aru, et mis toimub, et nii vähe rahvast linna peal. Hiljem meenus, et tegemist ju pühapäeva õhtuga. Aga ikkagi tundus kuidagi liiga rahulik või ma olin liiga väsinud. Tegime hotellis kiire värskenduse ja siis suundusime linna avastama. Kõigepealt siis Chinatowni, kus sõime õhtusööki.
filipiindSMLXL

 
SMLXL

 
SMLXL

 
SMLXL

 
SMLXL

 
Chinatownile ring peale tehtud , suundusime edasi keskklinna.  Singapuri suurimad vaatamisväärsused  on Marina Bay ja Gardens by the Bay. Viimane jättis väga võimsa mulje. See aed oli nii lopsakas ja tihe ja väga hästi hooldatud, tasuta jalutamiseks kõigile avatud.  Vahepeal oli tunne nagu oleks Avatari sattunud. No ja loomulikult need kolmiktornid, mis omavahel justukui suure paadiga ühendatud. Järgmine päev tutvusimegi lähemalt Gardens by the Bay aedadega, jalutasime linnas ringi, käisime vaaterattal ja õhtupoolikul sättisin end valmis pildistama Marina Bay-d ja selle vastas kõrguvaid pilvelõhkujaid. Selleks oli seal mõnus pikk promenaad, kus Markko sai rahulikult õlut limpsida ja mina pilti teha 🙂 Õnneks kadus ka vihmasadu õhtuks ära.
Pildid tehtud, suundusime umbes kella 9 ajal õhtul lennujaama, et lennata Manilasse ja Manilast edasi Boracayle.
 
SMLXL

 
SMLXL

 
SMLXL

 
SMLXL

 
SMLXL

 
SMLXL

 
SMLXL

 
SMLXL

 
SMLXL

 
 
SMLXL

 
SMLXL

 
 
SMLXL

 
 
 
SMLXL

 
 
SMLXL

 
SMLXL

 
SMLXL

 
SMLXL

 
SMLXL

 
SMLXL

 
SMLXL

 
SMLXL

 
SMLXL

 
 Manilasse jõudsime umbes 5 ajal hommikul. Lennujaam oli üsna tühi. Et edasi Boracayle saada, pidime vahetama terminali. Lennujaamast välja astudes üritasid kohe mingid kahtlase mehed meid ära rääkida. Esialgu väsinud peadega läksimegi sellega kaasa. Aga õige hetkel saime aru, et see asi pole päris õige ja tulime tulema.   Boracayle jõudsime hommikul 10 paiku. Alul ei saanudki täpselt aru, kuhu sattunud olime, sest sagimist oli sellel saare põhitänaval  oli palju. Kuna terve öö sai üleval oldud, siis puhkasime hotellis end välja paar tundi ja siis läksime Boracay kuulsamaimasse randa White Beachile. Rand ise on umbes 4 km pikk, liiv valge, vesi peaaegu helesinine  aga tõeline turistikas. Terve see 4 km on vaid hotelle täis. Õhtul kui päike loojuma hakkas, tuli kõik see rahvas randa,  enamus olid asiaadid. Nende põhiline tegevus on loomulikult selfitamine, seda oli muidugi väga koomiline jälgida. Jalutasime selle rannaala otsast lõpuni läbi päris mitu korda. Korralikult pannakse sinu enesekindlus seal proovile, sest terve see rand on täis igasugu müügimehi, kes sind ära osta üritavad. Piisab ühest silmapilgust, kui nad kõik juba sinu poole tormavad. Nu ja mina olen harjunud kõigile naeratama ja kõik ära kuulama, Markko keeles selle mul lõpuks ära 😀  Ja kui ma nüüd tagasi mõtlen, siis ega ma midagi ei ostnudki lõpuks mitte üheltki neilt.
 
 
mmm…..see oli esimene moijto esimeses baaris, kui randa jõudsime 🙂
SMLXL

 
Nende paatidega  tehti trippe merele ümber saare, eriti kuum kraam oli see loojangu ajal. Ja nii tihe see liikuls rannas oligi, kui päike loojuma hakkas. Päeval oli üsna tühi rand, sest päike oli väga kõrvetav. Umbes 3-4 ajal hakkas rahvas randa liikuma.
SMLXL

 
 
SMLXL

 
SMLXL

 
SMLXL

 
SMLXL

 
SMLXL

 
SMLXL

 
Meie hotell asus White Beachist eemal, teiselepool saart Ilig- Iligan Beachil. Teinepool saart on tuntud rohkem surfarite seas, kuna seal on suured lained.  Hotellil oli oma rand, mis oli üsna inimtühi.   Võimalus oli istuda ka erinate basseinide ääres, mida oli sellel hotellil mitu ja kõik väga ilusate vaadetega. Nii me need päevad (3 päeva ja 3 ööd) Boracayl veetsimegi. Hommikupoolik olime oma hotelli rannas  või basseinis ja päikeselooojangu ajaks suundusime White Beachile, kus sai nautida loojangut ja mõnusat õhtust melu.
 
SMLXL

 
SMLXL

SMLXL

 
 
 Selle ülemisel pildil oleva basseini ääres varbaid leotades sai samal ajal allolevat vaadet nautida ….
 
SMLXL

 
SMLXL

 
SMLXL

 
Filipiino poisid mulle kokteili tegemas 🙂
SMLXL

 
SMLXL

 
 
…ai kui maitsev 😉 #tequilasunrise
SMLXL

 
Õhtune chill White Beachil
 
SMLXL

 
SMLXL

 
SMLXL

 
SMLXL

 
SMLXL

 
SMLXL

 
SMLXL

 
SMLXL

 
SMLXL

 
Tüüpiline vaatepilt Boracay tänavalt, kus kohalikut tööd rabasid. Tundus, et need majad seal ei saa iial valmis 🙂
SMLXL

 
SMLXL

 
 
SMLXL

 
SMLXL

 
SMLXL

 
 
Viimasel õhtul Boracayl avastasime White Beachi lõpust üle kaljude edasi turnides sellise huvitava koha nagu Spider House. See oli selline kalju sisse ehitatud lounge-hotell. Menüü oli soodsam, muusika hea ja võrratu vaade merele ja loojangule. Esiread oli kõik juba enne meie kohale jõudmist hõivatud.  JA otse laua äärest sai pea ees vette hüpata, kui liiga palavaks läks. Püüdsin ühe põhilise hüppaja ka oma kaamerasse. Kindlasti soovitan tema blogi lugeda, kus suurem huvi Filipiinidele reisida. http://www.journeyera.com/blog/
 
SMLXL

 
SMLXL

 
SMLXL

 
 
 …see värvitud  varbaküüntega kapten või madrus võis kes iganes ta oli. Aga ta oli tore nagu enamus filipiinosid :)) Allolevad pildid tehtud teel tagasi Boracaylt lennujaama, et lennata Manilasse.
SMLXL

 
SMLXL

 
SMLXL

 
SMLXL

SMLXL

 
Tüüpiline katamaraan, millega saarte vahel liigeldi. Suurte lainete sees ei olnud üldse lahe.
 
SMLXL

 
SMLXL

 
 
Boracaylt edasi oli plaan Boholile ja sealt väiksemale Panglao saarele Alona beachile suunduda. Selleks pidime Boracaylt Cebusse lendama, et sealt edasi paadiga Boholile jõuda. Ja Boholilt oleks  juba taksoga või tuk-tukiga edasi Panglaosse saanud. Panglao ja Bohol omavahel sildadega ühendatud.  Külla aga juhtus nii, et Boracay- Cebu lend hilinis u 4 tundi ja seetõttu me Cebus enam järgmisele laevale ei jõudnud, mis oli ka viimane. Pidime ööseks Cebusse jääma ja Cebu pole mitte koht, kus väga olla oleks tahtnud. See vaatepilt oli esialgu kohe päris hirmus: suured ummikud, linn ise nägi välja nagu agul, palju inimesi, kerjuseid, lõkked tänavatel ja pimeduses kõik see veel võimendus mitmekordselt. Isegi takso aknast piiludes tundus see kohutav. Võtsime kesklinna kiirelt hotelli, hotell ise nägi ka veits räbal aga oli talutav. Õhtul ikka läksime linna ka uudistama.  Väga palju kaugemale kesklinnast suunduda eriti julgenud, sest kaugemale vaadates, tundus kõik liiga kahtlane ja pime. Aga keskväljakul oli mingi pidu ja bänd ja nii me seal kohanemisegi õlut ja kohalikke snäkke proovides 🙂 Kaamerat välja ei võtnud, klõpsisin telefoniga.
Järgmine päev jõudsimegi juba Pangalaosse. Panglao võrreldes Boracayga tunduvamalt vaiksem ja rahulikum koht. Otsustasime jääda 6 päevaks, tegevust jagus igaks päevaks.
 
SMLXL

 
Üks kohalik pulm, kus vanem italiaano võttis omale naiseks nooremapoolse  filipiino, kelle ta oli juba rasedaks teinud. Filipiinidel oli see üsna tavaline vaatepilt, kus koos on noor filipiinlanna ja vanem valge mees. Oli ka noori valgeid mehi filipiinoga.
 
SMLXL

 
SMLXL

 
Kohalikud lapsed rannamõnusid nautimas.
SMLXL

 
SMLXL

 
SMLXL

 
SMLXL

Õhtusöögi ajal ilmusid restoranide ette taolised valikud…st ma mõtlen need alumisisi pildil olevaid moluskeid 🙂
SMLXL

 
SMLXL

 
SMLXL

 
SMLXL

 
SMLXL

 
SMLXL

 
SMLXL

 
 Panglaol juba igav ei hakka, sest igasugu pakkujaid ja võimalusi on rannapiirkonnas väga palju. Kui sukeldamised ja snorkeldamised tehtud, on mõistlik roller rentida ja omal käel saart avastama minna.Eks paljud kasutavad ka kohalike poolt  pakutavaid turismiteenuseid ja maksavad selle eest.  Aga meie otsustasime ise saart avastama minna.Teed on üsna korralikud ja liiklus väga rahulik. Rolleri rent terveks päevaks maksab umbes kuni 12 euri. Tegimegi siis päevase tripi šokolaadimägedesse, kuhuni on umbes 60 km Panglaost. Tee peale jäi veel igasugust huvitavat avastamist . Näiteks inimeste poolt istutatud mahagoni mets. Sellest läbi sõita oli väga mõnus tunne, sest metsa vahel oli jahe ja eriti niiske. Tegime ka peatuse, et pilti teha ja peale seda  enam meie roller ei käivitunudki.  Seetõttu pidimegi vaikselt mäest alla tagasi veerema,et kuskilt abi paluda. Aga õnneks kohalikud olid väga vastutulelikud ja saime oma rolleri uuesti tööle, et teekonda jätkata.  
SMLXL

Tee peale jäi ka selliste väikeste ahvikeste kaitseala nagu trasierid, eesti keeles nimetatakse neid kandlasteks. Tarsier on maailma väikeim primaat, kes mahub põhimõtteliselt peopessa ära. Silmi ta ei liiguta, see eest suudab oma pead 180 kraadi pöörata. Bohol ongi veel ainus koht maailmas, kus seda liiki leida võib. Kuidagi väetid ja võimetud nägid nad seal välja, kahju neist. Ja eks see kaitseala ka selline turismiatraktsioon rohkem, kus teed oma väikse ringi ära ja kohalik giid näitab sulle näpuga ette, kus see ahvike on. Hullem fotografeerimine ja selfitamine käis siis nende ümber.
SMLXL

 
SMLXL

 
SMLXL

 
Veidi maad edasi jõudsimegi  šokolaadimägedeni. Nimi tuleb sellest, et kuival hooajal muutub mägede taimestik pruuniks ja siis justkui paistavad need künkad šokolaadist.  Kui me seal olime, oli alles lõppenud vihmasem periood ja nagu pildilt näha siis künkad üsna rohelised aga vaatepilt oli ikka ilus. Aga kindlasti mitte midagi niiväga erilist, et seda Filipiinide suurimaks tursimiatraktsiooniks nimetada.  Pigem oli see teekond ja kohale jõudmine omal käel tükk maad huvitavam. Sest tee peale jäi nii kohalikke külasid, žunglit ja riisikasvandusi.
 
SMLXL

 
SMLXL

 
SMLXL

 
SMLXL

 
SMLXL

 
SMLXL

Teekond šokolaadimägedesse kulges osaliselt mööda Loboci jõge. Teel tagasi tegime vahepeatuse ja lõuna Loboci jõel sõitva paadi/aluse peal. See oli ikka korralik turistikas. Paadil sai igaüks oma laua ja pakuti kohalike hõrgutisi ja mängis bänd. See bänd oli eriti kohutav oma väga melanhoolsete lugudega ja kriiskas kõvasti, täielik lustikummut jõel. Ise oleks eelistanud kuulata vaikust ja žunglihelisid. Aga selleks peakski jõe äärde mõneks päevaks hotelli jääma, et lähemalt ümbruskonnaga tutvuda. Samas vaated olid imelised jõele, mis lookles läbi žungli. Vahepeal tehti ka meelelahutslike paetusi, kus sai ka ise kaasa tantsida.
SMLXL

 
SMLXL

 
SMLXL

 
SMLXL

 
SMLXL

 
SMLXL

 
SMLXL

 
SMLXL

 
SMLXL

 
SMLXL

 
SMLXL

 
SMLXL

 Ja kui paadilt maha sai, pakkus meelelahutust juba uus bänd. Sellist meelelahutus Filipiindel kohtas üsna palju, isegi paadi järjekorras oodates, mängis kohalik gäng pilli.
SMLXL

 
SMLXL

 
 Panglao kõige ilusam rand on vaieldamatult Dumaluan Beach. Avastasime selle ranna täiesti kogemata. See on Alona rannast, kus meie peatusime, rolleriga sõites umbes 10 minuti kaugusel. Ja see rand oli ikka täielik maapealne paradiis, niiii vaikne ja rahulik, valge liiv ja nii läbipaistev helesinine vesi. Päike muidugi kõrvetas korralikult. Jäime seda kõike nautima. Ranna ääres on väga luksuslikud hotellid, mis tegelit ei olnudki kõige kallimad, kui hiljem uurisime. Kindlasti teine kord tasub seal paar ööd olla. 
 
SMLXL

 
 
SMLXL

 
 
SMLXL

 
 
SMLXL

 
 
 
SMLXL

 
 
 
SMLXL

 
 
 
SMLXL

 
 
 
SMLXL

 
 
 
SMLXL

 
 
SMLXL

 
 
SMLXL

 
SMLXL

 
SMLXL

 
SMLXL

 
SMLXL

 
 Võtsin selle riski ja läksin oma kaameraga vette, et seda helesinist vett ja palmidega ääristatud randa ka teise nurga alt pildile püüda.  Õnneks kaamera veekindlust testima ei pidanud 🙂 Tean juba väga hästi, et eelmine versioon ei olnud kohvikindel. Vaevalt uuem mudel soolasele veele vastu suudab panna.
SMLXL

 
 Õhtul oma külas 🙂
SMLXL

 
SMLXL

 Alona beach loojangu värvides
SMLXL

 Panglaost sõitsime edasi Busuanga saarele. Selleks pidime tagasi Cebusse laevaga jõudma ja Cebust Manilasse lendama ja sealt omakorda Busuangale lendama. Busuanga saar ise selliseid randu ei paku nagu seda Banglaos oli. Sealseks suurimaks vaatamisväärsuseks, on saared, mis Busuangat ümbritsevad, neist tuntum on kindlasti Coron. Allpool pildid Coroni linnast, mis asus Busuanga saarel, kus asus ka meie hotell. Eriti köitis tänavapildis silma kohalike liiklemisstiilid 🙂 Ühe rolleri peale mahtus ikka terve pere ära 🙂 ISe liiklesime üsna palju tuk-tukidega.
SMLXL

 
SMLXL

 
SMLXL

 
SMLXL

 
SMLXL

 
SMLXL

 
SMLXL

 
SMLXL

 
SMLXL

 
SMLXL

 
SMLXL

 
SMLXL

 
SMLXL

 
SMLXL

Kui kohapeal ainult palmid kasvavad, siis peab ise kuuse valmis meisterdama.  Seda oli tore vaadata, kuidas kuusetaolised puud olid valmis meisterdatud näiteks plastikpudelitest, pudelikorkidest. Fantaasiat neil jagub 🙂
SMLXL

 
 
See oli vaade hotelli rõdult. Kohati väga trööstitu aga need inimesed on seal õnnelikud ja see loebki kõige rohkem. Ja  samas nad oli kõik väga puhtad ja hoolitsetud.
SMLXL

 
SMLXL

 
 
SMLXL

 
SMLXL

 
Busuangal olles tasub kindlasti võtta kohalike poolt pakutavaid islandhopinguid.  Meie kasutasime 3 päeval seda võimalust. Need tripid kestavad tavaliselt terve päeva. Hommikul korjab valitud turismifirma giid sind hotelli eest peale ja viib sadamasse. Ühe katamaraani peale topitakse umbes kuni 20 inimest. Ühel päeval külastasime maksimaalselt isegi 7 saart. Ja need saared Busuanga ümber on tõeliselt ilusad. Iga saarel antake oma vaba aeg tegutsemiseks ja niiisama peesitamiseks. Ja põhiline on snorkeldamine ja ujumine. Hinna sisse kuulub ka lõunasöök. Sellise päevase tripi maksumuseks oli umbes 30 euri. Neid lõunad ma väga nautisn, pakuti peamiselt kohalikku kala ja krabilisi. Eriti maitsvad oli krabid.  Lisasin allapoole ka mõned ilusamad saared ja nende nimed.
SMLXL

 Cauayan island
SMLXL

 
SMLXL

 
SMLXL

 Banana island
SMLXL

 
 
SMLXL

 
SMLXL

 
SMLXL

 
 
SMLXL

 Lahkumine Banana saarelt
SMLXL

 
SMLXL

 Bulog Dos island
SMLXL

 
SMLXL

 
 
SMLXL

 
 Coron oma helesiniste laguunidega. Coron on ka kõige enam külastatud turistide poolt. Ise jõudsime üsna varakult kohale, seetõttu oli turiste veel vähel ja sain paar klõpsu, kus väga palju rahvast peale ei jäänud.  Käisime iseg kahel päeva Coroni tripil. Teise päeval õnnestus ka rohkem päikest näha ja pilti teha.
SMLXL

 
SMLXL

 
SMLXL

 
SMLXL

 
SMLXL

 
SMLXL

 
SMLXL

 See tunne sõita paadiga helesinisel merel ja vahepeal hüpata sooja vette ja snorgeldada ja näha imelist veealust maailma ja süüa kohalikke hõrgutisi inimtühjal palmidega ääristatud rannal, kus kohalik tinistab veidi romantilisi lugusid oma helist väljas kitarril- see on parim tunne.
SMLXL

 
SMLXL

 
SMLXL

 
SMLXL

 Lõunasöögi rannake
SMLXL

 
SMLXL

 
SMLXL

 
 
SMLXL

 
SMLXL

 Busuangal tegime ka ühe tripi omal käel mootorrattaga. Busuanga saare tipus asub selline väike saareke nagu Galauit, millel asub safari park. 1976 aastal toimetati sellele raarele mõned kaelkirjakud, sebrad ja mõningad Aafrika liigid veel, selleks et liigid säiliksid, kui Aafrikas peaks midagi juhtuma. Sellele saarele jõudmine oli üsna piinarikas. Läbida tuli u 90 km motika seljas lõõmava päikese käes ja teeolud andsid ka kohati soovida,  lisaks olin ka veid tõbine. Busuanga saare tippu jõudes tegelt oli väike hämming, sest mittemingisugust viidet, et kuskil asub safari, ei olnud. Tee lihtsalt sai otsa. Õnneks jalutasid mingid kohalikud seal, kes meid siis saarele viisid. Aga see sõit oli seda  väärt, sest need kaelkirjakud seal olid ülilahedad. Mina polnud nendega veel kohtunud.  Saime  seal neid oma käega sööta, isegi suust-suhu 😉
SMLXL

 
SMLXL

 
 
 
SMLXL

 
 
 
SMLXL

 
 
SMLXL

 
SMLXL

 
 
SMLXL

 
SMLXL

 
 
SMLXL

SMLXL

SMLXL

 
No ma ütlesin ju kohe, et selle motika summutiga ma oma jala ära põletan aga, kes siis naisterahvast ikka kuulab 😉
SMLXL

Reisi viimaseks sihtkohaks oli Hongkong, kus läks lend tagasi Helsinkisse. Hongkongis veetsime 2 ööd. Linn jättis tõeliselt võimsa mulje oma pilvelõhjukatega.  Inimesi oli konkreetselt palju ja enam ei kohanud seda filipiinodele omast sõbralikust ja lahkust, millega ära harjus. Aga väga palju avastada ei jõudnudki, sest olime üsna väsinud peaaegu 3 nädalat ringi trippimisest. 
SMLXL

 
SMLXL

 
SMLXL

 
SMLXL

 
SMLXL

 
SMLXL

 
SMLXL

 
SMLXL

 
SMLXL

 
SMLXL

 
SMLXL

 
SMLXL

 
 
SMLXL

 
SMLXL

 
… järgmiste reisielamuste ja -piltideni 😉