Olen päris palju mõelnud ja salaja soovinud, et minu juurde võiks rohkem jõuda pered, kes elavad kusagil Eesti maakodudes keset metsi ja põlde. Ja pered, kus on palju lapsi ja veelgi rohkem loomi. Just selline oli minu lapsepõlv ja tunnen end taolistel pildistamistel kuidagi nii koduselt ja hästi, et unustan sellistel puhkudel aja ja süvenen vaid nende hetkede jäädvustamisele.  Ja ma  ei teagi, kas on see koroona mõjust tingituna, aga olen sellel suvel nii palju saanud viibida armsates maakodudes ja jäädvustanud nende perede elukest ja kodukest. Jah, ka kodukest ennast, sest see on ikka kõige armsam ja südamelähedasem kohake. Olen võtnud selleks oma abikaasa appi, kes samal-ajal kui mina pereelu jäädvustamisega tegelen, lennutab drooni. Ei peagi see kodu olema viimase peal üles vuntsitud, vaid armas on ta täpselt sellisena nagu ta on. Loeb ju lõpuks see, millised mälestused ja hetked on sellega seotud 🙂  Elen-Maarja armsat pere nende Eesti maakodus oli mul suur rõõm pildistada juba teist korda. Esimene kord oli siis kui väike Elsa oli täitsa pisi-pisi beebi. Kaks aastat on möödunud ja Elsa on nii rõõmsameelne ja seltskondlik tüdrukutirts, kes ei suutnud väga palju kaamera ees olla. Tema pigem tahtis joosta minu põlvele istuma, kui ma teda pildistada proovisin. Aga nii nende 2 aastastega ongi! Ei nad istu ega astu käsu peale. Samas kas pildil just enam peabki olema viisakalt ja sirge seljaga tehis naeratus peas?! Ega me ju seda päris eluski nii väga ei kipu tegema.  Ja selline saigi seekordne Mihkli talu pere lugu pildikeeles. Aitäh Teile, selle toreda õhtupooliku eest! Loodan, et kohtame varsti jälle 🙂

Kaunis sügis on tulemas! Kirjuta mulle, kui sinu kodu ja pere eluke vajab jäädvustamist! 

♥♥♥