Kuidas me üldse Indoneesiani lõpuks jõudsime?! No see on isegi veidi koomiline. Esialgu oli väga kindel plaan minna ikka kuskile Lõuna-Ameerikasse, Boliiviasse või Tšiilisse. Asusime otsima hea hinnaga lennupileteid. Siis vahepeal mõtlesime ka Guetemalast. Teatavasti on see maa ka kaunis vulkaaniline ja tegemist jaguks meiesugustele matkasellidele palju. Siis alati on meid köitnud ka Mehhiko, Tulum oma imekaunite randadega ja sealsed võimsad templid. Sri Lanka on ka muutunud üpris populaarseks sihtkohaks  ja pakuks seegi koht meile täpselt seda, mida reisilt soovime.  Ja siis otseloomulikult köidavad ka mind sellised külmemad maad nagu Island, Kanada.  Oma reisiideid ammutan ma väga palju erinevatelt reisiblogijatelt ja vloggeritelt. Tänapäeval on ju hästi palju selliseid väga korraliku video ja fototehnikaga rändureid, kes oskavad oma retkedelt muljetavaldavaid erinevaid põnevaid kohti tutvustavaid klippe ja fotosid teha. Ma väga naudin neid imelisi fotosid kui ka erinevaid videosid.  Indoneesiasse imekauneid kohti sattusin samuti nägema läbi youtube ja Instagrami videode. Eriti mind kõnetas  Thomas Alex Normani lood Indoneesiast. No vaadake ise: https://www.youtube.com/watch?v=rw-hcyof6ZI&t=178s

Minu lemmikumad reisivloggerid on:

 Vagabrothers(https://www.youtube.com/user/vagabrothers),

Jackson Groves (https://www.youtube.com/channel/UClsdkrYpj0Seb2hr6su409g) ja

Thomas Alex Norman(https://www.youtube.com/channel/UCeu0J9A1p87aVUqZkMYF-_g) 

 

Ja nii me lõpuks Indoneesiani jõudsimegi. Mitte ei olnud plaan minna Balile vaid hoopis Indoneesiasse. Indoneesiasse pääseda on ka muidugi üsna lihtne, sest Balile minekuks on võimalusi ja soodsaid lennupileteid ikka pakkuda. Oma lennupiletite pealt me suurt kokku hoidnud, kuna eelistasime lennata kiirelt ja mugavalt kohale. 

Piletid ostsime ära juba eelmise aasta juulis, minek oli 16.11.2018, tagasi 5.12.2018, kokku peaaegu 3 nädalat. Lennupiletid läksid kokku maksma kahele 1375 EUR algusega Tallinn- Helsinki (Qatar)-Doha-Denpasar. 21 tunniga  jõudsime kohale. Tagasi tulime Denpasar- Doha-Vilnius-Tallinn. 

Seekord oli meil reis kõik peaasjalikult detailselt planeeritud ette, see tähendab, et peatumiskohad ja siselennud olid kõik eelnevalt bronnitud. Marsrtuut Denpasar-3 päeva Uluwatul, 2-3 päeva Ubudis, 3 päeva Nusa Penida Saarel-1 öö Nusa Lembongan- 4 ööd Florese saarel(Komodo rahvuspargi külastamine) ja 2 ööd Bromo vulkaani avastades Jaava saarel.

Reisile läksime vaid kahe seljakotiga, mille kenasti saime käsipagasisse mahutada. Idamaadesse minekul absoluutselt ei soovita minna kohvritega, kui plaan palju ringil liikuda ja avastada. Alati muigan ja vaatan neid vaeseid turiste, kes liivarannal oma kohvreid tassivad ja on nagu hädapätakad. Riideid seal eriti vaja ei ole. Kolmeks nädalaks piisabki vaid paarist maikast ja lühikestest pükstes ja peaasi, et bikiinid on mugavad 🙂 Alati saab ju midagi kohapealt odavalt selga osta vajadusel.   Fototehnika osas oli seekord mul kaasas 5d mark IV ja objektiivid Sigma 24-70mm F2,8 ning Canon 70-200mm F2,8. Lisaks lisavarustusena kaasas LEE filtrid ja väike statiiv. Eks selle statiiviga on lennujaamades alati huvitav, sest igakord on peas küsimus, et kas saame turvaväravatest läbi või mitte. Filipiinide ja Tai reisi puhul see probleemi ei tekitanud. Seekord tagasi koju tulles, meid turvakontrollist statiiviga läbi ei lastud. Pidime seljakoti koos statiiviga pagasisse ära andma. Aga pakkisime asjad täpselt nii ümber, et alla läks koyt vaid riiete ja statiiviga. Oma tehnikat ma sinna alla eales ei annaks 🙂 Kaasas oli ka väike Gopro7, väga super väike masin jäädvustamaks oma reisi parimaid emotsioone.  Gopro7 on nüüd sisseehitatud stabilisaator ja see on ka veekindel. Kõik videod ja veealused ja laiemad kaadrid on sellega tehtud. Nii hea väike vidin, mis mahub reisil taskusse. Markko filmis kõike seda ilma ilu ja mina tegin pilti 🙂  Siia juurde ka väike video reisist:

 

Balile me väga pikalt viibida ei soovinud. Oli mingi eelarvamus tekkinud, et Bali on turistirohke igav kuurort. Tegelikult oli Bali palju enamat. Ja kindlasti on eesmärk millalgi üksnes Balit avastama minna. Balile jõudes suundusime Bali kõige alumisse otsa Nusa Dua poolsaarele, et lihtsalt puhata ja kohaneda kohaliku elu ja palavusega. Nusa Dua selleks hea koht, seal on on kindlasti rahulikum, kui mujal Balil:  palju randasid, liiklus on rahulik, vähem rahvast. Nusa Dual oli meil AirBNB kaudu võetud ööbimine Uluwatule. Uluwatul on rannad, kus on palju surfareid. Uluwatul asub ka Bali üks suuremaid templeid, kuhu iga õhtu kella 18-ks koguneb väga palju kohalikke päikeseloojangu rituaalile. Hoidsime sellest eemale, kuna ei olnud soovi selle rahvamassi sisse tunglema minna.  Järgmisel päeval juba võtsime rolleri, et teha Nusa Dua poolsaarele ring peale, eelkõige oli eesmärgiks külastada sealseid erinevaid randasid. Kindlasti on Nusa Dua hea koht, kus harjutada rolleriga sõitmist, enne kui Bali rahvarohkematesse kohtadessse sõitma minna. Leidsime ka täiesti inimtühjasid randasid ja ka veidi jõukamale puhkajale meelepäraseid hotellikomplekse. Nusa Dual on kõik rannad ääristatud kõrgema kaljuga, mistõttu vaated on imekaunid.  Õhtuti istusimegi tavaliselt Uluwatu rannas, kus kõrgem ülesminek on ääristatud erinevate söögikohtadega ja baaridega. Saime seal mõnusalt õlut juues nautida loojangut ja lainetel liuglevaid surfareid. Ühe päeva veetsime ka sellises uhkemas hotellipiirkonnas, kus sai baesseini äärde osta päeva pileti. Päeva pilet maksis 40 eurot, sisaldas see ka sööke ja jooke. Aga vaade oli super, samuti bassein, mis oli välja ehitatud kaljule. Sellepärast me sinna läksimegi.  Sellised kohad on ikka ja alati täis turiste ja nad kõik üritavd seal teha endast ilusat pilti. See selfipidu oli vaatamisväärsus omaette seal.  Noppisin ka omad pildid sellest:) .Enamus niest selfitajates olid venelannad sekka ka mõned hiinlased. Aga koht ise on kidlasti seda kogemust väärt. Ei pea sinna ööseks jääma, saab ka päevapileti osta!  https://www.oneeightybali.com

 

Edasine plaan oli minna Ubudi. Selleks me leidsime ühe taksojuhi, kes oli nõus meid sinna autoga ära viima. Autojuhi me leidsime oma hotelli kaudu. Ta oli meile lennujaama vastu saadetud, kui Denpasari jõudsime.  Ubudi sõit kestis umbes 4h, liiklus tundub Balil esialgi ikka eriti hullumeelne. Imestama pani, kui tihe asustus on Balil ja seetõttu liiklus on seal väga aeglane ja vaevaline.  Denpasari põhimagisrtaalid olid ikka meeletult üle rahvastud nii rollerite, rekkade ja autode poolt. Mõtlesime veel, et Denpasaris kindlasti rolleriga sõita ei tahaks aga läks ikka kõik teisiti 🙂 

Teel Ubudi tegime ka väikse pausi ja käisime proovimas  Luwaki kohvi. See oli selline väike turistidele suunatud  farm, kus sai näha neid kasse, õigemini palmitsiibeteid, kes oma seedesüsteemiga teevad Luwaki kohvist väga kalli ja kvaliteetse kohvi. See loomake ei seedi kohviubasid oma kõhus täielikult vaid laseb need väljaheitena välja. Peale seedimist kogutakse kohvioad kokku ning röstitakse traditsioonilisel viisil. Kohvigurmaanina võin öelda, et Luwaki kohvi maistes tõesti hästi. Võrreldes sellega mida tavaliselt tarbin, oli Luwaki kohvi  tugeva aroomiga, rikkaliku ja tugevama maitsega, samas selline mõnus pehme.  Ühe pakikese ostsin ka kaasa. See nüüd ootab kapis oma aega. 

Väike kohvipaus tehtud, liikusime edasi. Niipea kui olime tihedamast asustused välja saanud, leidsime end meeletult ilusate riisiistanduste ja väga lopsaka dzungliga ääristatud kitsalt maanteelt. Ja lõpuks Ubud ise, mis oli kui väike linnake keset džunglit. Meie hotellitoa  maksumuseks oli 40 EUR. Saime selle eest suure lounge, suure terassiga ja vaatega rohelusse. See suur terass oli juba nii mõnus, et sinna olekski võinud jääda ja nautida seal neid dzungli hääli ja vaadete ja sooja….niii mõnus lihtsalt.  Ubudi jäime 3-ks ööks. Liikusime ringi rolleriga. Ubudi põhilisemaks vaatamisväärsuseks on riisiistandused. Üks päev kuluski meil puhtalt riistiistandustes matkamisele. Kahjuks on Ubudi põhiline riisiistandus tehtud väga suureks turismiobjektiks, kus sellist päris kohalikku elu näha ei saa. Selleks peaks Ubudist kaugemale sõitma. Ubudis on võimalik ööbimine lausa riisiistanduse keskele võtta. Ubudi ümbruses leidub ka päris mitu koske aga meie koskede päev seekord ebaõnnestus. Olime unustanud oma raha  hotelli ja  avastasime selle alles  peali pikka väsitavat rollerisõitu ühe kose piletipunktis. Palusime härdalt küll sissepääsu aga seda meil saada siis ei õnnestunud. JA kõige parem huumor on see, et pileti hind oli kõigest 2 eurot. 🙂 Nii me pidimegi tühjalt tagasi sõitma. Aga ilmselt jõuame veel kunagi Balile tagasi ja siis teeme kindlasti rolleriga saarele ringi peale. Tagasiteel kose juurest, sai meil ka muidugi kütus otsa, õnneks saime 1l kütust lahke naeratuse eest ühe kohaliku tüdruku käest. Bali inimesed on väga armas, lahked ja naeratavad.

Järgmisel päeval asusime teele juba tagasi Denpasari sadamasse, et seal paadiga sõita Nusa Penida saarele. Ubudist Nusa Penida saarele jõudmiseks kasutasime kohaliku autojuhi teenuseid, kes meid pidi otse õigesse Denpasari sadamasse viima. Väike segadus tekkis, kui poolel teel avastasime, et meid on segi aetud ja auto sõidab hoopis teises suunas. Aga Balil need segadused on väidetavalt täiesti tavalised ja kohalikel on alati lahendus. Oluline on ise oma kohale jääda ja lasta neil oma segadus lahendada. Nii me lõpuks ikka oma paadile jõudsimegi. Nusa Penidale sõitis paat umbes tunnike. Nusa Penida on väike paradiisisaar Bali otsas, see saar oli meie reisisihtkohana väga kindlalt paigas eelkõige nende imeliste randade pärast.  Nusa Penida on üsna alles avastatud turisite poole. Põhiteed on külla alles asfalteeritud aga kõik teed, mis viivisid randa, olid täielikult auklikud ja künklikud, nii et rollerida sõites kulus kohale jõudmiseks meeletu aeg . Kohale jõudes, otsisime omale kohe rolleri, et sellega paari päeva jooksul saarele ring peale teha. Meie hotell oli ka väga ilusa vaatega kohas, olime taaskord peaaegu vaid kahekesti oma majakeses, mille ees laius bassein vaatega ookeanile.  Nusa Penidal viibimiseks oli meil planeeritud vaid 2 ööd. Arvasime ekslikult, et suudame ühe päevaga saarele ringi peale teha. Ei arvanud, et teede olukord kohati on hullem kui kuumaastik. Peaateed olid kõik õnneks väga tutikad ja väga mõnus oli rolleriga neil mägistel teedel ringi vurada vaateväljaks  koguaeg sinine suur ookean. Kui aga teelt kõrvale keerasime , siis avastasime end tohtult auklikel teedel, mille peale kulus meeletu aeg, et jõuda soovitud sihtkohta. Kõigepealt võtsime sihi Atuh Beachile, kus avanes esialgu väga ilus kõrge vaade alla olevale rannale. Ja see oli tõesti imekauni ja kutsus sellelt kõrglet kaljult alla ronima. Trepp oli vaid lühikeseks motivatsiooniks allaronijatele.  Sealt edasi läks vaid järsk kivine kaljusein. Oli ka köis, mis aitas allaminekus. Vaadates sügavalt silma oma kõrguse kartusele, ma selle teekonna ette võtsin. Alla jõudes olin üleni liivane, higine, värisesin üle keha erutusest ja süda tahtis seest välja hüpata.  See allaminek oli ikka  paganama raske ja hirmus. Olin ennast 110% ületanud.  Õnneks oli all väike baar ja väike õlu oli preemiaks selle julgustüki eest. Ja muidugi see hingematvalt kaunis inimtühi rand. Hilejm lisandus veel paar julgemat allatulijat. Nautisime tunnike paradiisiranna mõnusid ja rühtisime siis tagasi üles. Ülesminek õnneks läks väga kiirelt. Suure adrenaliini tõttu ei pannudki ma tähele ei väsimust ega raskust üles minekul, isegi Markko ei jõudnud mulle järgi 🙂 Ja oi kui uhke ma enese üle olen 😉

 

Atuh Beachil võtsime suuna edasi Kelingking Beachile, mis on selle saare põhiline turistimagnet. Paar aastat tagasi tehtud reisivlogge vaadata, oli see alles avastatud koht ja turisti peaaegu ei olnudki. Nüüdseks on olukord täielikult muutunud, turiste seal lausa vohab. Tuuakse neid sinna kohale nii bussidega kui ka oma käel rolleriga matkajaid on palju. Samas teeolud kohale jõudmiseks olid ikka väga-väga nigelad. Kohapealt leidsime jälle väga ilusa kõrge vaate rannale ja tohutult turiste, kes kõik soovisid endast vaate taustal pilti teha. Lausa järjekorrrad olid ja käis rebimine parema vaatega kohale 😀 Imet keegi sealt alla ei kukkunud selfitades.  Julgemad läksid ka alla aga see teekond alla tundus veel hullem kui Atuh Beachil. Kuna olime juba üsna väsinud turnimisest ja päev hakkas ka õhtusse jõudma, siis me seda teekonda alla ette ei võtnud. Üritasime mööda künklikut teed tagasi hotelli jõuda veel valgega.

Järgmine päev pakkisime oma seljakotid, et edasi liikuda Nusa Penida kõrval olevale saarele Nusa Lembongani.  Nusa Lembonganis veetsime ühe öö aga seal midagi rohkemat ei olnudki kui vaid liivarand, mida ääristasid mitmed hotellid. Kui saare peal ringi sõitsime, siis jäi veel silma päris palju prügi. Aga tean, et praeguseks peaks see prügi ja plastik ära koristatud olema. Selleks korraldatake viimasel ajal mitmeid koristusaktsioone nii Nusa Penidal kui ka Bali randades.  Hästi positiivne on näha, et neis riikides on tõsiselt hakatud plastikust hoiduma. Kõrred jookidse sees on bambusest või paberist. Ja üldse turistid ja ka kohalikud kasutavad oma pudeleid joogvee tarbimiseks ja on loobunud poest plastikpudeliga vee ostmisest. Täpselt sarnaselt peaks ka Eestis mõtlema, enne kui poest haarata vesi.  Täiesti joodav on ka Eestis kraanivesi, millega saad alati täita oma isikliku joogitopsi 😉 Nusa Lemboganis vedelesime niisama rannas ja nautisime oma rannaäärset bungalowd.

Järgmine päev viis meid hommikul paat tagasi Denpasari ja sealt lendasime edasi Florese saarele. Florese saar on Indoneesia üks suurimaid saari ja 3 nädalat kuluks kindlasti, et selle saarele parimatele kohtadele ring peale teha. Meie viibisime Florsele saarel asuvas linnad Labuan Bajo 4 ööd. Plaan oli eelkõige külastada Labuan Bajo lähedal asetsevat Komodo rahvusparki. Komodo rahvuspark koosneb erinevatest saartest ja selleks, et neid saari külastada, tuleb eelnevat broneerida paaditrip. Erinevaid paaditrippe pakuvad seal väga palju turismiagentuurid. Pakutakse ka laevas ööbimisega Komodo trippe. Valiku tegemisel peab väga ettevaatlik ja põhjalik olema, et saada parima hinna ja kvaliteediga pakkuja. Meile soovitati põhiliseks kahte pakkujat. Võtsime oma paaditripid Le Piratest (https://lepirate.com/explorer/), mis osutus väga super valikuks. Nende paadid olid puhtad ja korralikud ja inimesed väga lahked ja asjalikud.  Esimene päev veetsime Komodo rahvuspargi saartel matkates. Ronisime Padari saare tippu, kust avaneb sealne parim vaade kogu Komodo saarestikule. Kui googledada, siis leiab sellest vaatest ilusaid rohelisi pilte. Meie olime seal aga ajal, kui vihmaperiood alles algas, seetõttu need mäed olid seal kõik pruunid ja kuivanud. Aga vaade oli sellegipoolest imeline, missest, et tippu jõudmine oli selle kõrvetava päikese käes päris vaevanõudev. Vilus  näitas juba temperatuus 35 kraadi ja polnud seal tuuleiiliga. Pugesime vahepal ühe väikese puu varju.  Samal tripil viidi meid ka roosat randa vaatama. Ei osanud arvata, et see liiv seal tõesti nii roosa on. Roosa värvus eraldub liiva teatud sorti punastelt korrallidelt ja karpidelt. Olime seal suisa omapead. Väga väga maagiline kogemus oli see . Maailmas kokku 9 roosat liivaga randa. Loodan, et satun veel mõnda taolisesse. Rannas peesitatud, siirdusime oma paadiseltskonnaga Manta pointile. See on suvaline madalam koht keset merd, kus ujuvad suured manta raid. Igaljuhul mingi hetk peatati paat ja kästi vette hüpata. Panin oma snorkeldamise maski pähe ja hüppasin ise ka vette. Oleks peaaegu ehmatusest ära uppunud kui nägin enesest allpool vees suuri 3 meetri suuruseid raisid, kellel pikk oda taga. Ja kahekesti hakkasid nad minu poole liikuma. Kuna nad nii suured, siis ma hirmuga põgenesin tagasi paati. Tegelikult ega keegi paadis eelnevalt ei rääkinud, et manta raid on täiesti ohutud ja uudishimulikud ja kui nad ujuvad sulle lähemale, siis kindlasti ei tee nad liiga. Oleks ma seda varem teadnud, oleks vist rohkem vees püsinud. Õnneks Markko tegeles pikema vaatlusega ja saime paar lahedat kaadrit ka goproga vees tehtud. 

 

Vees hea jahutus tehtud, suundusime Komodo saarele, kus näidati meile suuri hiidsisalikke. Terve see saar seal on nende päralt.  Saarel pidi elama kohalikke, kes oskavad koos hiidvaraanige koos kuidagi ellu jääda. Aga ei kujuta ma nende elu pidevas hirmus ette sellel saarel.  See saar tundus ikka korralik õudusfilmi saar, kus suured sisalikud oma saaki vaikselt varitsevad.  Õnnek sai sealt kiirelt tulema ja tagasi teel saime veel mõnusas helesinises vees jahutada ja koos kilpkonnadega ujuda. Selline väga sisutihe päev tekitas õhtul mõnusa rahulolutunde ja loomulikult korraliku väsimuse. Järgmine päev puhkasime hotellis ja taastusime ja ühtlasi uurisime uue tripi võimalusi järgmiseks päevaks. Õnnestus leida selline paaditrip, mis viis meid koopasse, kus helesinine laguun. Ja suureks üllatuseks olime paadil vaid meie kaks, justkui oleks võtnud privaatse tuuri. Ilm oli veidi pilvisem ja saime ka vihma. Aga see oligi mõnus vaheldus koguaeg lõõmavale päikesele, mis igakord ka nahka korralikult põletas. Koobas asus poolsaare tipus, kuhu paadiga päris lähedale randuda ei saanudki. Pidime vette hüppama, et seal edasi jala liikuda rannani. Koopasse jõudes olime seal samuti täiesti omaette. Otse loomulikult nautisime helesinises laguunis ujumist ja tegime ka mõned videod goproga. Kui ära liikuma hakkasime, siis tuli vastu meile ka turiste. Nii et meil ikka väga vedas, et saime seda koobast täiesti omaette nautida. Tagasiteel oli ette nähtud tripi korraldaja poolt ka lõuna. Kuna paadis olev pliit toidu soojendamiseks läks katki, siis suundusime ühele väikesele saarele, mille otsas elas vaid üks kohalik. See saar oli täpselt nii väike, et sellele jõudis 30 minutiga ringi peale teha. Ümber saart laiusid korallid.  Saime seal rahulikud snorkeldada, seni kui toit valmis. Õnnestus ka väikeseid haisi seal näha. Söögiks valmistati meile riisroog kanalihaga, mis maitses tühjale kõhule väga hästi. Kõhud täis suundusime tagasi paati, et sõita Labojan Bajosse, kus meid ootas meie hotell.

Komodo rahvuspark  jättis tohutult vägeva emotsiooni Indoneesiast. See oli üks koht, mille tõttu me selle pika reisi ka ette võtsime. Kuid Indoneesia on tuntud ka oma aktiivsete vulkaanide poolest. Üks aktiivne vulkaan asub lausa Bali saarel. Peale purskava Etna jälgimist vaid 2km kauguselt, on saanud vulkaanid minu väga suureks tõmbenumbriks oma reisisihtkoha valikute tegemisel. No ja lisaks on alati vulkaanilistes piirkondades loodus lihtsalt imeline. Et näha ära oma silmaga Bromo vulkaanid, siis võtsime edasise suuna Jaava poolsaarele. Meie lend läks otse Labojan Bajost Surabayale. Surabaya on Indoneesias suuruselt teine linn ja inimesi elab selles linnas u 10 miljonit. No me tegelt seda ei teadnud, saime sellest aimu kui kohapeal liiklusesse sukeldusime. Bromosse jõudmiseks pidime võtma autojuhi, kes meid  siis umbes 4h sõidutas. Need 4h minu elus olid ühed hirmsamad üldse. Mul oli tunne, et iga hetk võime lihtsalt surma saada. See liiklus oli seal lihtsalt nii kreisipöörane. Meie autojuht kihutas ja närvitses, tohutult rekkasid oli tee peal, rollereid, autosid ja kõik sõitsid nii kuidas tahtsid. Kõige hullemad olid massiivsed rekkad ja neid oli terve tee täis. Ja see oli täiesti normaalsus, et mõni rekka lihtsalt vastasuunas lähenes ja siis viimasel hetkel oma ritta tagasi tõmbas:D Lisaks läks pimedaks ja sadas raju padukat ja teed olid kohutavas seisus. Tee ääres oli jalutamas inimesi, isegi nende pärast oli hirmus, sest ma ausalt ei kujuta ette, kui palju neid seal alla igapäevaselt aeatakse, rääkimata rolleritest. Sel hetkel oli tunne, et miks me pidime selle teekonna ette võtma, selle asemel oleks võinud kuskil Balil elu nautida. Õnneks jõudsime elusalt kohale. Ei saanudki täpselt aru, kuhu jõudnud olime, kuna väljas oli nii pime ja sadas padukat. Küll aga saime aru, et oleme juba üsna kõrgele jõudnud, sest temperatuur oli langenud umbes 10 kraadi peale öösel. Aga see oli vaid hea jahutus ja üle pika aja oli õhku mida hingata. Hotelliks olid meil selline koht, mis koosnes väikestest majadest. Aga need toad olid ikka väga külmad ja niiskust täis. Tegime kiire õhtusöögi sealsamas hotellist 11 paiku õhtul ja siis läksime magama. Meil oli juba hommikul kell 3:00 auto koos autojuhiga järel, kes viis meid Bromo mäestikku. Ehk siis hakkasime öösel kell 3 sellise laheda maasturiga mäkke ronima. Kohale jõudsime umbes kella 5-ks. Aga muidugi polnud me seal ainsad inimesed. Seal oli lausa massidena turiste ja ka palju kohalikku turisti, kes igaüks neist otsis kohta päikesetõusu nautimiseks. Esialgu oli nii pime, et olnud midagi näha. Aktiivse vulkaani lähedusest andis tunda vaid mädamuna hais, ehk siis lämmastiku aroom. Aga kui hakkas valgemaks minema, siis juba sain aimu, et olen täpselt selles kohas, kus on tehtud Bromo vulkaanist nii mõnigi ülivõimas jäädvustus, mida võib leida internetiavarustest. Ainus jama oli see, et minu fotokas andis sel hetkel otsad. Õigemini jooksis koguaeg kokku. Nii et pidin peale igat klõpus korraks aku välja võtma. Nii neid klõpse päikesetõusust, sain vaid mõned. Droonitajatele on see ilmselegelt väga magus koht 🙂

Kui päike oli juba piisavalt kõrgel, otsisime oma autojuhi üles ja suundusime edasi Bromo vulkaani jalamile.  See oli ka Markko üks suurimaid highlighte sellel reisil, jalutada vulkaani jalamil. Minu jaoks oli see järjekordne eneseületus, kuna pidin trepis kõrgele vulkaani jalamile jalutama ja seal üleval kintsal jalamil käis järjekordne tunglemine parima selfitegemise nimel. See tähendas, et oli kerge oht sealt alla veereda.  Suitsev vulkaan nähtud, siirdusime tagasi auto juurde ja sõit hotelli võis alati. Hotellis puhaksime end välja  ja organiseerisime järgmiseks päevaks tagasilennu Denpasari. Õnneks tagasi sõitsime päevasel ajal. Teedel ei olnudki suuri ummikuid ja raskeid liiklusolusid. Jõudsime üsna rahulikul meelel tagasi Denpasari.

 

Denpasaris oli meil jäänud olla veel 3 päeva ja siis ootas meid juba tagasilend koju. Viimased päevad võtsimegi hästi vabalt, nautisime oma hotelli ja selle suurt basseini mere ääres. Sukeldusime ka Denpasari linna melusse nii öisel kui ka päevasel ajal. Kuta beachil tegime algust ka surfamisega. Tundub küll lihtne kaugelt vaadates see lainetel liuglemine aga reaalsus ikka hoopis midagi muud. Kohalik surfiõpetaja rääkis tunnike teooriat kõigepealt rannaliival ja siis juba suundusime lainetesse hulluma. Parake need lained eriti algajaid ei soosinud. Ma ikka enamjaolt tegelesin suurtest lainetest läbi murdmisega ja enese vee peal hoidmisega. See pesumasina tunne, kui suur laine sind kaasa haaras, oli ikka veits hirmuärtav minu jaoks. Kolisin madalamasse vette harjutama ja siis hakkas ka rohkem välja tulema. Aga surfiõpetajad reklaamivad end seal rannas, et paari tunniga on surfamine selge 😀 Hea nali küll!

 

Selline see meie reisike oligi. Seiklust jagus ikka korralikult. Kõige turvalisemalt tundsime end Balil. Inimesed ja kogu see elu tundus seal hea ja sõbralik. No seda turistimelu oli seal ka üksjagu ja neid kohalikke, kes turisti pealt teenida üritasid. Aga sellega ilmselgelt tulebki leppida. Indoneesia on aga nii suur ja koosneb veel väga paljudest imelikaunitest saartest.  Seal seda elu-olu on väga väga palju avastada. Mul on hea meel, et väike tükikene Indoneesiast on mul nüüd amspatud. Teine kord juba teised põnevad kohad ootavad avastamist.